Angela teab, mida tähendab vägivald. Ta teab, mis tunne on elada päevi tühja kõhtu kannatades. Mäletab, kuidas kriipis hinge emaarmastuse puudus ja tema katteta lubadused: “Ta lubas kogu aeg, et tuleb tagasi ega jäta oma lapsi. Tegelikult ei tulnud ta aga mitte kunagi…”

Praegu 21aastasel Angelal ei ole ühtegi head mälestust ajast, kui ta oli veel ema ja isa hoole all ühes Lõuna-Eesti pisikeses külas koos kolme õe ja kahe vennaga. Vanemad jõid ja ema peksis lapsi. “Vanemad jõid kogu aeg, kogu lasteraha kulus alkoholile. Mõnikord anti külapoest ka võlgu, et me süüa saaksime, aga mitte alati. Ema ütles, kui tühja kõhtu kurtsime, et tal pole meile midagi anda. Istusimegi siis näljas. Sõpradel külas käies pakkusid küll nemad mulle süüa, aga ma ei saanud, mul hakkas vastik ja tundsin end süüdi, et õed ja vennad istuvad kodus näljas ja mina saan kõhu täis,” räägib Angela.

Emast sai lihtsalt Piret

Kuigi ema oli kuri ja peksis, oli ta lapsele ikkagi ema. Kuni selle hetkeni, mil ta kodust ära viidi. “Sealt edasi on ta minu jaoks olnud lihtsalt Piret,” ütleb Angela. Kuigi ta väga ema ootas – et too tuleks, oma elu muutnud oleks ja ta lastekodust ära viiks. Aga ei tulnud. Ei muutunud. Ei võidelnud laste pärast.

Isa vastu Angelal nii suurt tõrget ei ole. “Isa ei ole mind kunagi löönud. Vähemalt ma ei mäleta seda. Piret oli aga karm, karjus ja vägivallatses. Talle ei meeldinud isegi see, kui me naersime,” ütleb Angela, lisades, et peksa võis saada sellegi eest, kui tuli tahtmine sõpradega õue minna: “Ma ei tohtinud. Pidin alati toas olema ja koristama või midagi tegema.”

Kui Angela sai vanemaks ning mõistis, et lukustatud uksest välja ei pääse, läks ta aknast: “Elasime esimesel korrusel ja sealt polnud raske välja ronida. Aga tagasi koju küll enam minna ei julgenud, sest see, mis sellele järgnes, oli õudne. Nii jäingi mõnikord sõbrannade juurde ööseks, aga eks sealtki tuli ikka koju tagasi minna. Alati oli hirm ja kordus üks ja sama – Piret karjus ja lõi.”

Oli ka kordi, kui vanemad kodust lahkusid. “Uks keerati lukku ja pandi väljast veel haagiga kinni. Nii me siis istusime ja ootasime kõik puntras koos, kõhud tühjad, kuni keegi lõpuks tuli. Aga süüa ei olnud ikka, ainult alkohol.”

Sotsiaaltöötajad sekkusid

Ehkki Angela elas pisikeses külas, kus tema kodusest olukorrast teadsid peaaegu kõik, kulus pikki aastaid, enne kui laste aitamiseks midagi ette võeti. Et vanemad ei tahtnud Angela sõnul oma lastest loobuda, anti neile võimalus elu muuta.

Sellest ajast on Angelal meeles eriti valus mälestus, sest ta lootis kogu hingest, et elu lähebki paremaks: “Nädal aega suutsid vanemad kained olla ega joonud lasteraha maha. Siis aga kordus kõik ja nad kukkusid uuesti pudeli otsa.”

Sealt edasi mäletab Angela, et kui sotsiaaltöötaja uksele koputas, oli isa tööl. Ta mäletab politseinikke, Pireti pisarais silmi ja metsa põgenevat väikevenda. “Hoolimata sellest, mis kodus toimus, on ema ja isa lapsele kõige kallimad ja lapsed ei taha nendest lahti lasta. Sellepärast vend ära jooksiski. Piret oli siis ka purjus. Läks venda veel koos politseiga otsima.”

Angela läks esialgu sõbranna perre ja tema vanem vend jäi onuga, kuid peagi kohtusid õed ja vennad taas. “Sõbranna peres oli kaheksa last. Me ei klappinud. Vennal ei läinud ka onu juures paremini ja nii saime kõik mittetulundusühingu Vahtramägi lastekodu Mäe-kodus jälle kokku.”

Angela ütleb, et korra-paar käis Piret lapsi veel lastekodus vaatamas ja lubas, silmad taas pisaraid täis, et ei jäta neid, kuid lubaduseks see jäigi. “Igatsesime ja ootasime, aga tegelikult rohkem ta enam ei tulnudki…”

Üks vendadest, kes oli vanematest eraldades vaid kolm aastat vana, ootab Angela sõnul tänaseni: “Ta ikka helistab Piretile ja Piret lubab igal aastal tema sünnipäevale minna. Vend jääbki teda vist ootama, aga ega Piret ei lähe nagunii.”

Lastekodust viis tee Angela kuuks ajaks ka tugiperre, aga sealt helistas ta ise sotsiaaltöötajale ning palus end tagasi lastekodusse viia. “Sealne kasvataja oli inimene, kelle poole sain ja saan tänagi alati oma murede ja rõõmudega pöörduda. Ehkki ta enam lastekodus ei tööta, sai temast nagu minu ema ja suhtleme siiani iga päev.”

Varjab lastekoduminevikku

“Vähe on neid, kes teavad, kus ma kasvasin. Varjan lastekodu tausta mitte sellepärast, et häbeneksin seda, et olin seal. Mul on häbi oma joodikutest vanemate pärast,” ütleb Angela.

Alkohol on talle tänaseni vastik.

“Ma töötan klienditeenindajana ja kui mõni purjus inimene tuleb, siis see lõhn… Kõik tuleb meelde.”

Lastekodus leidis ta elukaaslase ja kasvatab nüüd temaga ühist last. “Olen endale lubanud, tegelikult juba päris pisikesena, et minu laps ei näe mitte kunagi midagi sellist, mida meie pidime nägema.”

Angela ütleb, et on oma eluga küll edasi läinud, kuid usub, et südames ei anna ta Piretile päriselt iial andeks, et ta oma laste eest ei võidelnud ning lasi nad kodust ära viia. Ometi loodab ta ikka veel, et Piret muutub: “Mitte enam meie, vaid nende laste pärast, kes tal alles on. Kord läks üks neist koerale järele, kõndis üksi mitu tänavat, üle suure maantee. Olen kindel, et kui nii jätkub, viiakse ühel päeval nemadki ära.”

“Katkised hinged” vajavad parandamist

Asenduskodudes elab praegu üle Eesti rohkem kui 1000 last. Vanemliku hoolitsuseta lapsed, olgu neil kuitahes kenad asenduskodud, on seesmiselt katki ning nende laste psüühilistest ja füüsilistest läbi­elamistest tulenevad kogemused ja mälestused on need, mis mängivad suurt rolli asenduskodusse sattunud lapse edasises toimetulekus.

Läbielatud kogemused on nende laste hinge jätnud palju valusaid mälestusi, kogemusi, vastuseta jäänud küsimusi, tihti ka süütunnet, millega lapsel tuleb edasi elada. On oluline, et lapsele osutatav asenduskoduteenus ei piirduks vaid välise turvalise keskkonna loomisega, vaid hõlmaks endas ka professionaalselt läbimõeldud terapeutilist abi.

Loomaks asenduskodulastele nende üleelamistest hoolimata võimalus helgeks tulevikuks, pakub annetajate abil oma tuge ka Lastefond, kelle 2015. aasta põhikampaania ongi suunatud just asendus­kodulastele. Igaüks, kes soovib oma panuse anda, saab seda teha, hakates kas Lastefondi püsiannetajaks, tehes ühekordse annetuse või ostes heategevuslikke meeneid.

 

Kristiina Tilk, 13. august 2015