Kristi Paroni artikkel “Mida teha vanemliku hoolitsuseta laste heaks?”
Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna nõuniku Kristi Paroni arvamusartikkel “Mida teha vanemliku hoolitsuseta laste heaks?” Eesti Päevalehes, 6. veebruar 2014.
Alljärgnev versioon on Eesti Päevalehe poolt toimetamata.
11. jaanuari LP-s kirjutas Mary Jordan artiklis „Nähtamatud lapsed“, et asenduskodud (kõnekeeles lastekodud) peavad täis olema, sest muidu pole raha nende ülalpidamiseks. Autor viitas, et selliseid põhjendusi kuuleb, kui hakata mõne lastekodu juhataja või sotsiaaltöötajaga rääkima lastekodulastele päris perede leidmisest.
On tore, et LP kolumnist kirjutab niivõrd olulisel teemal nagu vanemliku hoolitsuseta lapsed, samas teeb kurvaks teema ühekülgne käsitlus, mis on mõneti eksitav. Seetõttu sooviksin lugejatele veidi rohkem infot jagada, et näidata millised on võimalused vanemliku hoolitsuseta jäänud laste aitamiseks. Sest nõustun kolumnistiga selles, et oleme ühiskonnana võimelised rohkemaks kui jõulude ajal lastekodulastele kommipaki kinkimine.
Eestis on vanemliku hoolitsuseta jäänud laste elu ja hooldamise korraldamiseks neli võimalust: lapsele eestkoste seadmine, lapsendamine, perekonnas hooldamine lepingu alusel ja lapse asenduskodusse paigutamine.
Esimeses järjekorras nõuab seadus, et lapsele, kelle vanematel ei ole lapse esindusõigust (s.t laps on orb või tema vanematelt on hooldusõigus täielikult äravõetud) tuleb seada eestkoste. Eelistatakse füüsilisest isikust eestkostjat, see tähendab, et vanemliku hoolitsuseta jäänud lapse sugulane või lähedane, saab taotleda kohtult enda määramist lapse eestkostjaks. Hästi toimiv kogukond võikski tähendada seda, et igale lapsele leidub sugulane või lähedane, kes on valmis lapse üles kasvatama. Kui lapsele ei ole võimalik füüsilisest isikust eestkostjat leida, määratakse lapse eestkostjaks tema elukohajärgne kohalik omavalitsus (sellisel juhul võivad rakenduda kõik kolm allpool kirjeldatud varianti). Eestis seatakse aastas eestkoste keskmiselt 200-le lapsele ning 2012. aasta lõpu seisuga oli eestkostel 1316 last.
Lapsendamist reguleerib perekonnaseadus. On mõistetav, et kuna lapsendamine on nii lapse kui lapsendajate jaoks pöördumatu protsess, siis on sellega seotud nõuded väga ranged. Sotsiaalministeeriumi andmetel on Eestis viimastel aastatel lapsendatud 40‑50 last aastas ning järjekorras on paarsada perekonda. Mida aga tihti ei teata on põhjused, miks lapsendamise järjekord nii pikk on. Lapsendamise järjekord ei ole pikk mitte seetõttu, et lastekodud kiivalt lapsi endale hoida sooviksid, vaid pigem sellepärast, et soovitakse lapsendada peamiselt täiesti terveid imikuid ja väikelapsi ning valmisolek puuetega laste või teismeikka jõudnud laste lapsendamiseks ei ole väga suur. On aga fakt, et asenduskodusse satuvad lapsed tihti ka väikelapseeast väljakasvanuna, käitumisprobleemidega ning ka kergemate ja raskemate puuetega.
Laps, kellele ei ole leitud füüsilisest isikust eestkostjat ega lapsendajat, kes ta üles kasvataks, tuleb paigutada hooldusperesse või asenduskodusse. Lapse hooldamine perekonnas toimub hooldaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel. Hooldajaks saamine ei ole seejuures liialt keeruline. Isik, kes soovib hooldajaks saada peab vastama teatud nõuetele (nt ei tohi tal olla kehtivat karistust tahtlikult toime pandud kuriteo eest) ning läbima Sotsiaalministeeriumi koolituse. Samuti peavad arusaadavatel põhjustel vastama kindlatele nõuetele ka ruumid, milles hooldaja lapsi kasvatama hakkab. Hooldajaks saada soovija peab esitama avalduse oma elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele, kes kontrollib tema vastavust nõuetele. Täna on Eestis 195 hooldusperet, kus on kasvamas 254 vanemliku hoolitsuseta last. Üks soovitus, mida lapsendada soovijatele antakse, ongi proovida kõigepealt lapsele hoolduspereks olemist.
Vanemliku hoolitsuseta lapsel, kelle hooldamist ja kasvatamist ei korralda eestkostja ega hooldaja on õigus asenduskoduteenusele. Ehk siis kehtiva seaduse järgi on esimene eeldus, et laps kasvab peres, olgu selleks eestkostja pere või hoolduspere. Asenduskodudes kasvab praegu 857 last, nendest 372 on kerge või raske puudega ning 396 on vanemad kui 12. Lisaks elab asenduskodudes 191 täisealiseks saanud noort.
Neil, kes soovivad asenduskodulapsi aidata, on võimalik hakata mõne lapse vabatahtlikuks tugiisikuks. Vabatahtlik tugiisik võib olla lapsele läbi elu üheks oluliseks toetajaks. Lisaks on tähtis, et lapsel oleks keegi lähedane väljaspool asenduskodusüsteemi, kes aitaks tal paremini reaalse eluga kursis olla.
Kindlasti on laste asendushoolduse süsteemis ja lapsendamise protsessis kitsaskohti, mida parandada, kuid ebaõiglane on väita, et asenduskodudes hoitakse lapsi selleks, et see on majanduslikult kasulik. Viimane argument on vildakas mh seetõttu, et kuigi asenduskodu peab igati toetama lapse sotsiaalset võrgustikku ja kontakte välismaailmaga, siis lapsele sobiva asenduspere leidmine on ennekõike siiski lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ülesanne. Enamikel juhtudel on aga lapsele pere otsiv omavalitsus ja teda kasvatav asenduskodu üksteisest majanduslikult täiesti eraldiseisvad. Seetõttu pole kohalikul omavalitsusel põhjust lähtuda lapsele asendushoolduse valikul asenduskodu toimetulekust. Küll aga on palju ära teha, et Eestis oleks rohkem asendusperesid (eelpool viidatud hooldajad) vanemliku hooleta jäänud lastele. Loodetavasti Sotsiaalministeeriumis koostatav asendushoolduse kontseptsioon aitab tulevikus seda eesmärki paremini saavutada.
http://lasteombudsman.ee/et/kristi-paroni-artikkel-mida-teha-vanemliku-hoolitsuseta-laste-heaks